Eesti paekivid

Suurem enamus meie paekividest on tekkinud ajavahemikus 500 kuni 408 miljonit aastat tagasi Ordoviitsiumi ja Siluri ajastus. Paekivi on settekivim ja nende paksus Põhja-Eestis on veidi üle 100 m, Lõuna-Eestis kuni 800 m. Pärnu – Mustvee joonest põhjapool avaneb paekivi kohati lausa maapinnal, enamasti katavad paekivi aga suhteliselt õhukesed Kvaternaari setted. Lõunapool katab paekivi lisaks paks Devoni liivakivi kiht.

Eesti paekivid – lubjakivid ja dolokivid (dolomiidid) on olnud meil ehitusmaterjalidena kasutusel juba ca 3000 aastat, olles puidu kõrval tähtsuselt teine.

Pärast madalseisu nõukogude ajal on paekivi kasutus viimastel aastakümnetel taas oluliselt tõusnud ja ehitusmaterjalina kasutamist on leidnud järgmised paeliigid:

Kaarma dolokivi

Lasnamäe lubjakivi

Orgita dolokivi

Selgase dolokivi

Ungru lubjakivi

Vasalemma lubjakivi

Uuringuid tehakse veel mitme paeliigiga, kuid hetkel pole need veel kättesaadaval.

Tagavere dolokivi (antiikpind)

Võhmuta karplubjakivi

Eesti paekivi on ilus ja vastupidav materjal, kui teda mõistlikult kasutada. Igal meie paeliigil on oma kasutuskohad, kuhu nad hästi sobivad. Keerulisemaks teeb kasutamise asjaolu, et loodusliku materjalina ei ole paekivi homogeenne ning iga meie paeliik jaguneb omakorda veel paljudeks kihtideks ja erimiteks, mille omadused võivad olla väga erinevad. Paekivi on eelkõige siseviimistlusmaterjal ning välistingimustes sobiv müürikiviks ning paremad erimid ka fassaadikatteks.

Vältimaks vigu paekivi kasutamisel küsige nõu spetsialistidelt.

Paekivi on Eesti rahvuskivi.